Ei muutu siin ilmas miski, kui sa ise midagi ei muuda...

Nii uskumatu kui see ka pole, olen ma suutnud siiani elada koosluses oma C-hepatiidiga (genotüüp b1). Väiksed kõikumised on viirusenäitajates olnud, kuid ei midagi märkimisväärset. Nii on ka see blogi elanud vaikides varjusurma. Nüüd aga on aeg tegutsema hakata ja võidelda oma tervis tagasi selle koletise käest. Ehk siis detsembris, kui sai arsti külastatud, tegi dr Aug ettepaneku mind lisada nimekirja, et oleks lootust saada uuemat tüüp ravi. Hetkel pole veel selge, kas 2016 Eesti haigekassa ka rahastab uuemat ravi või pean lootma ja ootama, mil taas üks testgrupp moodustatakse. Eks see selgub lähemalt 25.02.2016 mil lähen maksa FibroScani. Lühidalt see uuringumeetod annab võimaluse hinnata maksakoe struktuurimuutusi dünaamikas, vähendades oluliselt vajadust korduvate biopsiate järele. Nii et - juhuu, ei mingit biopsiat. Kuigi see, et mind nõeltega ei torgita, on kergendav uudis, on siiski närv vaikselt hinge ronima hakanud. 22 päeva ootamist ja siis saan kuulda, mis seisus mu maks tegelikult on. Viimased viirusenäitajad olid head, s.o 85 000 ja maks rahulik. Õnneks olen ma leidnud inimese, kes mind kõiges toetab, oma armsa mehe näol ning lisaks me armas tugigrupp FBs aadressil https://www.facebook.com/groups/980961621919467/. See kõik annab lootust, et kui peaks ka see päev tulema, mil ravi kord saama hakkan, et saan sellega hakkama ja viimaks ometi saan ma lahti sellest eluaegsest väsimusest ja närvilisusest. Hetkel aga pöidlad pihku ja 25ndat veebruari ootama.