Loetud tunnid aasta 2011 lõpuni. Uskumatu, et see piinarikas aasta lõpuks otsa saab.
See aasta on olnud täis nii halbu uudiseid ja pettumusi. Pean ütlema, et viimaks ometi ma annan paljude asjade suhtes alla. Ei ole mõtet võidelda asjade eest, mida ei saa iial olema. Tuleb siiski leppida kaotusega. Ma olen kaotanud oma lähedaseima inimese. Mind pole olemas tema jaoks.
Oma haigusega pean ma samuti õppima üksinda toime tulema. Õigem on öelda, et ma pean õppima selle teadmisega elama, et normaalset elu ei saa ma iial. Pean oma elustiili muutma, aga kas ma selleks ka jõudu leian? Sooviks lihtsalt peitu pugeda ja loota, et see kõik, mis minuga sünnib, on halb unenägu. Olen ma liiga kaua olnud ühes lõksus, et enam ma ei suuda sellest välja rabeleda? Ma ei tea...Tean, et ma olen üksi ja väsinud... Andku jumal mulle jõudu...