Loetud tunnid aasta 2011 lõpuni. Uskumatu, et see piinarikas aasta lõpuks otsa saab.
See aasta on olnud täis nii halbu uudiseid ja pettumusi. Pean ütlema, et viimaks ometi ma annan paljude asjade suhtes alla. Ei ole mõtet võidelda asjade eest, mida ei saa iial olema. Tuleb siiski leppida kaotusega. Ma olen kaotanud oma lähedaseima inimese. Mind pole olemas tema jaoks.
Oma haigusega pean ma samuti õppima üksinda toime tulema. Õigem on öelda, et ma pean õppima selle teadmisega elama, et normaalset elu ei saa ma iial. Pean oma elustiili muutma, aga kas ma selleks ka jõudu leian? Sooviks lihtsalt peitu pugeda ja loota, et see kõik, mis minuga sünnib, on halb unenägu. Olen ma liiga kaua olnud ühes lõksus, et enam ma ei suuda sellest välja rabeleda? Ma ei tea...Tean, et ma olen üksi ja väsinud... Andku jumal mulle jõudu...

Lootusetu

Elul on ikka üllatusi varuks...ja mitte häid. Nüüd siis selgus, et ma siiski vajan ravi. Kestus kuskil 1. aasta ja füüsiliselt pidi ravi raske olema...
Pean tunnistama, et ma tunnen hirmu, sest mul pole tugistruktuuri, kellele toetuda.
Ma ei saa aru...kuidas asjad saavad nii viltu minna pidevalt..
Ma olen suht sõnatu..ja stressis... Niisis põen c-hepatiidi 1b genotüüpi, millest tervenemise protsent on ainult 50. Ja ravi - 1 aasta piina palaviku, krampide ja oksendamise näol.

Leppimine?

Sain viimaks teada siis oma analüüsida vastused, mis paar nädalat tagasi võeti...jah mul on C hepatiit, kuid see on nii magavas seisus, et ravi kui sellist ei määrata. Nii et mulle ei jää muud üle, kui leppida sellega, et olengi väsinud pidevalt.
Ma annaks kõik ära, et sellest rutiinist ja väsimusest lahti saada, milles ma elan.. Ma olen terve elu olnud korralik ja teinud asju, mis on turvalised ja ikkagi olen ma saanud viiruse, mida kutsutakse vaikseks tapjaks. Ma ei suuda seda ikka veel lihtsalt uskuda...miks ometi?

Elu õppetunnid

Uskumatu, kui palju võib elus viltu vedada.
Nii irooniline, et asi, mis kunagi mu elu päästis, on mulle märgi külge jätnud.
Millest jutt?
Nii kaua kui ma mäletan, on mul alati energiast puudu jäänd. Ma olen alati imestan teiste inimeste usinat tegutsemist. Alati mõtlesin, kus kohast nad võtavad selle jõu, et tegutseda pidevalt, sest minul seda ei ole. Miks siis ei ole? Igasuguseid analüüse on tehtud ja alati on kõik nii ideaalses korras. Lõpuks siis loobusin uurimast, miks minul seda energiat pole. Ja nüüd...viimaks tuli siis tõde välja. Ma olen elanud 27 aastat hepatiidiga ja seda enese teadmata. Kõik need vereülekanded, mis sai kord mu elu päästmiseks lapsepõlves tehtud, on mind määranud tundma eluaegset väsimust...
Milleks oli vaja ületada need suured raskused lapsepõlves, et saada kaasa terveks eluks kaasa uus katsumus? See tundub nii ebaõiglane. Jah, ma pääsesin viiruslikust kopsupõletikust ja elasin üle korduvad operatsioonid kopsu taastamiseks, aga mille nimel? Et elada terve elu väsinuna ja kurnatult. Ja nüüd kus on mul põhjust elada oma silmaterast poja nimel, siis selgub, et mul on c-hepatiit. Kuidas ma küll sedasi üksinda oma last kasvatan tekib küsimus?
Nüüd siis järgneb palju uuringuid ja käike arstide vahet.
Niigi on mul seda energiat vähe tänu sellele, et viimased 2-3 nädalat olen haiglane olnud ja nüüd siis veel see uudis ka. Kõik asjad tunduvad nii negatiivse alatooniga. Ma olen segaduses, hirmul ja paanikas!