Uskumatu, kui palju võib elus viltu vedada.
Nii irooniline, et asi, mis kunagi mu elu päästis, on mulle märgi külge jätnud.
Millest jutt?
Nii kaua kui ma mäletan, on mul alati energiast puudu jäänd. Ma olen alati imestan teiste inimeste usinat tegutsemist. Alati mõtlesin, kus kohast nad võtavad selle jõu, et tegutseda pidevalt, sest minul seda ei ole. Miks siis ei ole? Igasuguseid analüüse on tehtud ja alati on kõik nii ideaalses korras. Lõpuks siis loobusin uurimast, miks minul seda energiat pole. Ja nüüd...viimaks tuli siis tõde välja. Ma olen elanud 27 aastat hepatiidiga ja seda enese teadmata. Kõik need vereülekanded, mis sai kord mu elu päästmiseks lapsepõlves tehtud, on mind määranud tundma eluaegset väsimust...
Milleks oli vaja ületada need suured raskused lapsepõlves, et saada kaasa terveks eluks kaasa uus katsumus?
See tundub nii ebaõiglane. Jah, ma pääsesin viiruslikust kopsupõletikust ja elasin üle korduvad operatsioonid kopsu taastamiseks, aga mille nimel? Et elada terve elu väsinuna ja kurnatult.
Ja nüüd kus on mul põhjust elada oma silmaterast poja nimel, siis selgub, et mul on c-hepatiit. Kuidas ma küll sedasi üksinda oma last kasvatan tekib küsimus?
Nüüd siis järgneb palju uuringuid ja käike arstide vahet.
Niigi on mul seda energiat vähe tänu sellele, et viimased 2-3 nädalat olen haiglane olnud ja nüüd siis veel see uudis ka. Kõik asjad tunduvad nii negatiivse alatooniga. Ma olen segaduses, hirmul ja paanikas!
No comments:
Post a Comment