Nüüd siis juba üle kolme kuu möödas ravi lõpust ning hetke seisuga arst kuulutas mind ravituks. St viirust veres ei ole ja maks rahulik. Detsembris veel viimasesse kontrolli :)

2 kuud hiljem

Ravist on nüüd möödas 2 kuud, enesetunne on hea ja meel rõõmus. Ootan juba huviga augusti lõppu, mil lähen taas end näitama. Sisetunne ütleb, et kõik on parimas korras :)
Ravile tagasi mõeldes, siis see möödus küll aeglaselt, kuid samas oli kerge ning kõrvalnähtudeta.
Nii et pöidlad pihku ja ootan tulemusi :)

2 kuud ravi

Ja ongi mööda märkamatult hiilinud 2 kuud ravi. Ei ole ei kõrvalmõjusi enam ega midagi. Ainuke asi, mis veel meelde tuletab, et rohtu pean võtma, on iga 12h tagant äratuskell.

1 kuu veel ja siis algab 3 kuine ooteperiood, et teada saada, kas ravi ka mõjus või mitte.
Viimane vereanalüüs oli ilus -  maks rahulik ja viirus null. Võib ette kujutada, kui õnnelik ma seda uudist kuuldes olin.

Nüüd teise kuu täitumisel kui arstil käisin kuulsin aga sellist infot:  sain teada nii huvitavad infot. Ehk siis mis tähendab viirusenäitaja "0"? Pm ei olemas aparaati, mis suudaks rakutasandini 0 lugeda. Kui viirus on rakutasandil 15 või väiksem, siis öeldaksegi, et viirusenäitaja on 0. See aga tähendab seda, et kui peale ravi on nt viirust rakutasandil nt kasvõi 1, siis mingil eluhetkel, kui immuunsus on suure koormuse all, hakkab c-hepatiit taas vohama. Nii siis on ja jääb alati külge diagnoos "krooniline c-hepatiit".
Kohe tekkis mõte, et mis hea pärast ma siis siin hetkel end ravin, kui on oht, et ma haigusest lahti ei saagi, kuigi tulemus võib hea näida. Alati jääb võimalus uuesti haigestuda.

Nüüd on iseasi, kuidas selle teadmisega edasi elada?

3 nädal

Kolmas nädal on enamuses olnud selline nagu eelnevad, kuid vahega, et olen hakanud jala käima tööle. Ca 3km ja plus 5km kaks korda nädalas juurde. Ma ei tea, kas sellest on tingitud olnud see, et mõndadel hommikul käib pea ringi või on see rohu mõju. Natuke külmavärinaid ka sinna juurde, kuid ei midagi sellist, mida varem ei ole kogenud peale pikka jalutamist jaheda ilmaga. Uuel nädalal siis saab neljapäeval mu esimene tablettide kogus otsa ja lähen arsti juurde verd andma ning uut portsu saama.

2 nädal

Teine nädal on väga libedalt läinud. Kõrvalmõjusi pole, enesetunne on võrratu.

1 nädal

1. päev... Sai siis eile rohtude järgi käidud ning tänasest ravi alustatud. Hommikul 3 tabletti ning õhtul 1 tablett. Peale esimest annustamist kuskil 1 h hiljem tundsin end nagu oleks paar klaasikest shampust joonud - kergelt joobes. Tööl koju sõites tundsin, et reaktsiooni kiirus on langenud, nii et autoga sõitmine on kergelt küsimärgi all. Muidu üldine olek on OK.

 Esimene nädal on möödas ja enesetunne on juba päris OK. Uimasust enam peale sedasi ei tule nagu esimestel päevadel ning autoga sõitmine on täiesti normaalne igapäevategevus. Kerge väsimus on küll peal, kuid see on mul alati olnud, nii et ei midagi uut. Tabletid on mugavalt ära märgistatud: oranzid hommikul (3 tk) ja roheline õhtul (1 tk). Meel on rõõmus ja julgelt edasi :)

Üllatus

Sai siis täna käidud uuesti infektsionistil ning minu suureks üllatuseks hakkas rääkima, et mul fibroos 2-3 vahel ta kirjutab mulle välja 3 kuulise ravi. Paraku pean sellega ootama kuni 10.03ni, siis olen lõpetanud köhavastase antibiootikumi kuuri. Vereproov antud, sellega vast kõik korras, lähemalt kuulen sellest juba 10ndal. Nii et, läheb lahti :)

Vibroskan ja ravi

Vibroskanis käidud ja tundub,et mu ravi jääb ootele. Nimelt haigekassa rahastab uut tüüpi ravi ainult siis kui fibroos maksas on vähemalt 2 või viirusenäitajad üle 100tuhande. Mul aga fibroos 1-2 vahel ning viimaste analüüside andmel viirusenäitaja 63tuhat (mis arsti sõnul nende jaoks sama hea kui 0). Järgime nädal uued analüüsid ja ilmselt pean lootma,et viirusenäitaja kasvanud....Arst veel lisas,et kui 27 000 eur on vaba raha, kirjutab kohe ravi välja. Pm olen c-hepatiidi kandja aga liiga terve et ravi saada... uskumatu on see Eesti haigekassa.

Vahepealsed aastad

Ilmselt oleks hea panna ka kirja, kuidas ma sellest mustast august, milles ma 2011 olin, lõpuks välja sain. On siililegi selge, et see teadmine c-hepatiidi nakkuse kohta oli suur shokk. See segadus ja hirm saatis mind terve aasta. Päris raske oli õppida selle teadmisega elama ja õppida mitte tundma hirmu surma ees. Ega ma midagi enda elus muutma ei hakanud enne 2012 suve. Ühel ilusal suvisel päeval kogu see stress mattis mind enda alla ning ennegi kui ma aru sain, oli mul tunne, et nüüd ongi lõpp. Õhk lõppes otsa, nägu ning käsi muutusid tuimaks - mul oli tunne nagu oleks ma infarkti saamas. Kiirabiga sattusin siis EMOsse ning seal sain diagnoosi - paanikahoog. Kogu see üritus päädis sellega, et kirjutati välja xanax. Tänaseks päevaks hoian alati nii igaks juhuks käekotis hoopis palderjanitablette. Aga see hetk, mil õhku enam ei olnud, vot siis sain tunda ma alles tõelist hirmu ja alates sellest päevast olen ma tugevam kui kunagi varem. Ei murdnud ega muserdanud enam mind korduvad kohtuteed, mida pidin tallama ega uued ja hirmutavad avastused tervise kohta. Üks sõbranna kuuldes mu tervisehädasi ütles, et ma olen vist kõik tõved endale külge korjanud. Ehk siis lisaks c-hepatiidile sain ka teada, et papilloomiviirus on mul, helikobakter elutseb mu maos ja kõige viimase häda - skolioos st selgroog on kõver ja see tekitab vahel karme valuhooge. Helikobakter vaevusi hetkel ei tekita, aga ülejäänud kaks - no see on ka omaette ooper. Igatahes tervis on nagu ta on. Üritan sportida, et tugevdada lihaseid ja loodan, et seljavalud annavad ehk järgi. Günekoloog on mu teine sõber - ka seal käin kaks korda aastas kontrollimas, kas kõik on ikka korras. Nüüd siis lähen üht mügarikku kontrollima, mis ei tohiks olla seal, kus ta on. See kõik tekitab muret ja stressi. Mõndade lähedaste mõistmatu suhtumine on veel asi, millega on raske leppida ja mis stressi tekitab. Kummaline, kuidas on inimesi, kes justkui peaks olema sulle kõige lähedasemad ja toetama sind sinu teel, viskavad hoopis kaikaid kodarasse. Aga eks sellele ei saa ma keskenduda (kuigi pääsu selle inimese eest mul pole). Pean keskenduma iseendale, tervisele ja oma lapsele. Ma loodan, et kõik saab korda. Aga õnneks on mu elus viimane aasta olnud üks eriline inimene, kes hoolimata mu tervisevigadest (ja muudest vigadest) hoolib, armastab ja toetab mind. Mu kallis mees...hetkedel, mil mul on raske, on ta alati nii positiivne ning toetav. Olen selle eest väga tänulik. Ja lisaks mu poeg, kes on mu süda ja mu hing - ta on mu rõõm ja annab mulle jõudu pingutada parema homse nimel.

Ei muutu siin ilmas miski, kui sa ise midagi ei muuda...

Nii uskumatu kui see ka pole, olen ma suutnud siiani elada koosluses oma C-hepatiidiga (genotüüp b1). Väiksed kõikumised on viirusenäitajates olnud, kuid ei midagi märkimisväärset. Nii on ka see blogi elanud vaikides varjusurma. Nüüd aga on aeg tegutsema hakata ja võidelda oma tervis tagasi selle koletise käest. Ehk siis detsembris, kui sai arsti külastatud, tegi dr Aug ettepaneku mind lisada nimekirja, et oleks lootust saada uuemat tüüp ravi. Hetkel pole veel selge, kas 2016 Eesti haigekassa ka rahastab uuemat ravi või pean lootma ja ootama, mil taas üks testgrupp moodustatakse. Eks see selgub lähemalt 25.02.2016 mil lähen maksa FibroScani. Lühidalt see uuringumeetod annab võimaluse hinnata maksakoe struktuurimuutusi dünaamikas, vähendades oluliselt vajadust korduvate biopsiate järele. Nii et - juhuu, ei mingit biopsiat. Kuigi see, et mind nõeltega ei torgita, on kergendav uudis, on siiski närv vaikselt hinge ronima hakanud. 22 päeva ootamist ja siis saan kuulda, mis seisus mu maks tegelikult on. Viimased viirusenäitajad olid head, s.o 85 000 ja maks rahulik. Õnneks olen ma leidnud inimese, kes mind kõiges toetab, oma armsa mehe näol ning lisaks me armas tugigrupp FBs aadressil https://www.facebook.com/groups/980961621919467/. See kõik annab lootust, et kui peaks ka see päev tulema, mil ravi kord saama hakkan, et saan sellega hakkama ja viimaks ometi saan ma lahti sellest eluaegsest väsimusest ja närvilisusest. Hetkel aga pöidlad pihku ja 25ndat veebruari ootama.