Vahepealsed aastad

Ilmselt oleks hea panna ka kirja, kuidas ma sellest mustast august, milles ma 2011 olin, lõpuks välja sain. On siililegi selge, et see teadmine c-hepatiidi nakkuse kohta oli suur shokk. See segadus ja hirm saatis mind terve aasta. Päris raske oli õppida selle teadmisega elama ja õppida mitte tundma hirmu surma ees. Ega ma midagi enda elus muutma ei hakanud enne 2012 suve. Ühel ilusal suvisel päeval kogu see stress mattis mind enda alla ning ennegi kui ma aru sain, oli mul tunne, et nüüd ongi lõpp. Õhk lõppes otsa, nägu ning käsi muutusid tuimaks - mul oli tunne nagu oleks ma infarkti saamas. Kiirabiga sattusin siis EMOsse ning seal sain diagnoosi - paanikahoog. Kogu see üritus päädis sellega, et kirjutati välja xanax. Tänaseks päevaks hoian alati nii igaks juhuks käekotis hoopis palderjanitablette. Aga see hetk, mil õhku enam ei olnud, vot siis sain tunda ma alles tõelist hirmu ja alates sellest päevast olen ma tugevam kui kunagi varem. Ei murdnud ega muserdanud enam mind korduvad kohtuteed, mida pidin tallama ega uued ja hirmutavad avastused tervise kohta. Üks sõbranna kuuldes mu tervisehädasi ütles, et ma olen vist kõik tõved endale külge korjanud. Ehk siis lisaks c-hepatiidile sain ka teada, et papilloomiviirus on mul, helikobakter elutseb mu maos ja kõige viimase häda - skolioos st selgroog on kõver ja see tekitab vahel karme valuhooge. Helikobakter vaevusi hetkel ei tekita, aga ülejäänud kaks - no see on ka omaette ooper. Igatahes tervis on nagu ta on. Üritan sportida, et tugevdada lihaseid ja loodan, et seljavalud annavad ehk järgi. Günekoloog on mu teine sõber - ka seal käin kaks korda aastas kontrollimas, kas kõik on ikka korras. Nüüd siis lähen üht mügarikku kontrollima, mis ei tohiks olla seal, kus ta on. See kõik tekitab muret ja stressi. Mõndade lähedaste mõistmatu suhtumine on veel asi, millega on raske leppida ja mis stressi tekitab. Kummaline, kuidas on inimesi, kes justkui peaks olema sulle kõige lähedasemad ja toetama sind sinu teel, viskavad hoopis kaikaid kodarasse. Aga eks sellele ei saa ma keskenduda (kuigi pääsu selle inimese eest mul pole). Pean keskenduma iseendale, tervisele ja oma lapsele. Ma loodan, et kõik saab korda. Aga õnneks on mu elus viimane aasta olnud üks eriline inimene, kes hoolimata mu tervisevigadest (ja muudest vigadest) hoolib, armastab ja toetab mind. Mu kallis mees...hetkedel, mil mul on raske, on ta alati nii positiivne ning toetav. Olen selle eest väga tänulik. Ja lisaks mu poeg, kes on mu süda ja mu hing - ta on mu rõõm ja annab mulle jõudu pingutada parema homse nimel.